Chapultepeci lahing ja „Niños Héroes"

Chapultepeci lahing

13. september tähistab Mehhikos 1847. aastal aset leidnud Chapultepeci lahingu ja „Niños Héroes" aastapäeva. Kõik sai alguse sellest, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid Mehhikole sõja, soovides oma territooriumi laiendada ning eelkõige vallutada Texase, Ülem-California ja Uus-Mehhiko.

12. septembril 1847 umbes kell 5 hommikul alustasid Ameerika Ühendriigid endise Chapultepeci sõjakolledži pommitamist. 13. septembril asusid ameeriklased taas suure jõuga ründama ning kindral Nicolás Bravo andis kõigile sõjakolledži (Colegio Militar) kadettidele käsu hoone maha jätta. Sellest käsust hoolimata otsustasid mõned noored võitlusse jääda ja lossi oma eluga kaitsta. Nende seas, kes lõpuni vastu pidasid, olid kuus Niños Héroes, kes kaitsesid end väheste relvadega, mis neil olid, ning isegi oma kehadega.

Ameerika armee võttis lõpuks nende noorte elu, kes kaitsesid lossi oma eluga, ning võitis sõja. Nende kadettide tohutu vapruse tõttu tuntakse neid kui „Niños Héroes".

„Niños Héroes"

Vicente Suárez: sündinud Pueblas ja lühikest kasvu, haaras 14-aastaselt püssi ja kaitses lossi.

Fernando Montes de Oca: sündinud Mehhiko Linnas, oli 18-aastane ja kuulus Esimesse Kompaniisse, mistõttu oli valmis ja välja õpetatud võitlema igasuguste rünnakute vastu.

Francisco Márquez: oli rühma kõige noorem, vaid 12-aastane, sündinud Guadalajaras. Teda mäletatakse tema tohutu vapruse poolest ja nüüd kuulub ta Guadalajara silmapaistvate isikute hulka.

Juan de la Barrera: sündinud Mehhiko Linnas, oli 19-aastane ja Pedro de la Barrera sugulane, kes oli üks Hernán Cortésega saabunud Hispaania vallutajatest.

Agustín Melgar: sündinud Chihuahuas ja tuntud kui kõige leidlikum neist kõigist, sest võitluse ajal püüdis ta leiutada relva.

Juan Escutia: lahingu ajal 20-aastane, on tänini kõige tuntum kõigi noorte kangelaste lugudest tänu kuulsale versioonile, et ta heitis end Mehhiko lipuga lossi tipust alla.