Mehhiko 4 imet

Huasteca potosina

Huasteca potosina on San Luis Potosí osariigis asuv piirkond, mis koosneb 20 omavalitsusest. Huasteca on olnud Mehhiko ajaloo mitme tähtsa sündmuse keskmes ja kannab seetõttu rikkalikku kultuuripärandit. Selle piirkonna eripära peitub kõrbe- ja džungliökosüsteemis, sest siin leidub erakordselt rohket taimestikku ja loomastikku ning uskumatuid maastikke. Siin asuvad Tamuli juga, Sótano de las Golondrinas, Laguna de la Media Luna ning isegi Tamtoci arheoloogiapaik. Huastecast pärineb ka Zacahuil Huasteco – hiiglaslik tamale, mis valmistatakse jämedast maisijahust ning tavaliselt sea- või kanalihast ja millega saab toita kuni 50 inimest.

Hierve el Agua

Hierve el Agua on kaltsiumkarbonaadist tekkinud kivistunud koskede süsteem.

Kosed on loodusliku päritoluga ja kujunesid juba ammu, kui kõrge mineraalisisaldusega vesi maapinnale voolas. Need asuvad 70 km kaugusel Oaxaca linnast. Vee temperatuur on umbes 24 kraadi Celsiuse järgi ning siin on üks 30 meetri ja teine 12 meetri kõrgune juga. Vee eripära seisneb selles, et koskedele alguse andnud allikast on tekkinud ka basseinid, mis oma soojaveeliste mineraalvete tõttu toimivad loodusliku termaalkeskusena.

Islas Marieta

Marieta saared asuvad 27 km kaugusel Nuevo Vallartast Nayariti ranniku lähedal. Need on kaks väikest saart, mis moodustavad vulkaanilise päritoluga saarestiku ja mille UNESCO on tunnistanud biosfääri kaitsealaks. Nende saarte eripära on rikkalik taimestik ja loomastik ning „Peidetud rand“, mis on paiga peamine vaatamisväärsus. Sinna pääsemiseks tuleb aga ujuda umbes 45 meetrit läbi kaljutunneli.

Reserva de la Biosfera Mariposa Monarca

Selle kaitseala tunnistas UNESCO inimkonna looduspärandiks 2000. aasta novembris ning see asub Michoacáni osariigis.

Siin kasvavad oyameli-nulu-, männi-, tamme- ja seedrimetsad ning elab 184 selgroogsete liiki, sealhulgas 4 kahepaikset, 6 roomajat, 118 lindu ja 56 imetajat. Selle imelise biosfääri eripära on monarhliblika ränne, talveuni ja sigimisala.

Neil liblikatel on muljetavaldav elutsükkel ning nende ainevahetus aitab neid kaitsta kiskjate eest. UNESCO tunnustas kaitseala seetõttu, et see kaitseb monarhliblikate peamisi talvituspaiku ja pakub ökosüsteemiteenuseid – süsiniku sidumist ja põhjavee taastumist –, mis hoiavad piirkonna kõrget niiskust ning toetavad jõgedevõrku, luues elupaiku siin elavale loomastikule.